Kuidas seadustada ühiskonnale algselt täiesti vastuvõetamatuid ideid

OVERTONI AKEN: ELUSA KONNA KEETMISE KUNST

Kogu progressiivne inimkond, nagu meile räägitakse, võttis täiesti loomulikult vastu geid, nende subkultuuri, nende reeglid sõlmida abielusid, lapsendada lapsi ja propageerida oma seksuaalset orientatsiooni koolides ja lasteaedades. Meile räägitakse, et kõik see on – loomulik asjade käik.

Meile valetatakse !

Vale “loomulikust asjade käigust” lükkas ümber ameerika sotsioloog Joseph Overton, kirjeldades mehhanismi, kuidas muudetakse suhtumist kunagi selles ühiskonnas kehtinud printsipiaalsetesse küsimustesse. Lugege see kirjeldus läbi ja saab selgeks, kuidas legaliseeritakse homoseksualism ja samasooabielud; kuidas töö pedofiilia ja intsesti legaliseerimisel saab olema Euroopas juba lähiaastatel lõpule viidud. Nagu ka laste eutanaasia.

Mida veel on võimalik sealt meie maailma välja tirida, kasutades Overtoni poolt kirjeldatud tehnoloogiat? See töötab tõrgeteta.

Joseph P. Overton (1960-2003) oli Ühiskondliku Poliitika Keskuse Mackinac Center vanem viitse-president. Hukkus lennukatastroofis. Sõnastas mudeli ühiskondliku arvamuse muutmine ettekujutatud probleemist. Tema surma järgselt sai mudel nimeks “Overtoni Aken”. Joseph Overton kirjeldas, kuidas ühiskonnale täiesti vastuvõetamatud ideed olid ühiskondliku põlguse solgitünnist välja tõstetud, puhtaks pestud ja lõppude-lõpuks seadusandlikult kinnitatud!

Kooskõlas Overtoni mudeliga on igal probleemil või ideel ühiskonnas olemas oma nn. võimaluste aken. Selle akna raames võidakse või mitte seda ideed arutada, avalikult toetada, propageerida, püüda seda seadusandlikult kinnitada. Akent liigutatakse, nihutades sellega võimaluste piire “mõeldamatust”, st. ühiskonna moraalile täiesti vastuvõetamatust, täielikult välistatud staadiumist “aktuaalne poliitika”staadiumini – kus see on juba laialt arutletav, massiteadvuse poolt vastu võetud ja seadustes kinnitatud. See pole mitte ajupesu kui niisugune, vaid palju peenem tehnoloogia. Tõhusaks teeb selle järjekindel, süsteemne kasutamine ja mõjutamise fakti enese märkamatus ühiskonnale kui ohvrile.

Allpool lahkan ma näidete toel, kuidas samm-sammult hakkab ühiskond algul arutlema millestki vastuvõetamatust, seejärel lugema seda kohaseks, aga lõpuks lepib uue seadusega, mis kinnitab ja kaitseb kunagi ühiskonnale täiesti vastuvõetamatut.

Võtame näiteks midagi täiesti kujuteldamatut – KANNUBALISMI. Idee legaliseerida kodanike õigus üksteist süüa. Piisavalt räige näide? Kuid kõigile on ilmselge, et täna (2014 a) pole võimalusi kannibalismi propagandat teostada – ühiskond tõuseks tagajalgele. See tähendab, et kannibalismi legaliseerimise probleem asub Võimaluste Aknas NULL-STAADIUMIS. Overtoni teooria järgi nimetatakse seda staadiumi “mõeldamatuks”. Vaatame nüüd, kuidas see mõeldamatu saab teostatud, läbides kõik Võimaluste Akna staadiumid.

MÕELDAMATUST KUNI SEADUSENI

Overton ei pakkunud kontseptsiooni, vaid lihtsalt kirjeldas töötavat tehnoloogiat kui sellist tegevuste järjestust, mille täitmine viib vältimatult soovitud tulemusele. Inimühiskondade hävitamise relvana võib selline tehnoloogia olla tuumapommistki tõhusam.

I TEEMA VIIMINE RINGLUSSE: RADIKAALNE FAAS

Kannibalismi teema on ühiskonnas veel täiesti vastuvõetamatu. Sellest pole soovitav arutleda ei meedias, veel vähem enam korralikus seltskonnas. Seni on see mõeldamatu, absurdne, keelatud ilming. Seoses sellega on Overtoni Akna esimene liigutus – viia kannibalismi teema mõeldamatu faasist radikaalse faasi.

Meil on ju sõnavabadus? No miks siis mitte rääkida kannibalismist? Üldiselt on teadlastele ette nähtud rääkida kõigest – nende jaoks ei eksisteeri keelatud teemasid, nad peavad kõike tundma õppima. Aga kui asi on nii, siis kutsume kokku etnoloogilise sümpoosiumi teemal “Eksootilised kombed Polüneesia suguharudes”. Arutleme selle ainese ajalugu, viime ta teaduse masinavärki ja saame kannibalismist autoriteetse arvamuse. Näete – osutub, et inimeste söömisest võib eelarvamustetult rääkida, jäädes seejuures justkui teadusliku respektaabluse piiresse.

Overtoni Aken juba liikus – juba on täheldatav positsioonide teatud ümbervaatamine. Sellega on tagatud ühiskonna leppimatult eitava suhtumise üleminek palju positiivsemale suhtumisele. Samaaegselt teaduslähedase diskussiooniga peab tingimata ilmuma mingi “Radikaalsete kannibalide ühendus”. Ja las see olla esindatud vaid internetis – radikaalseid kannibale märgatakse tingimata ja tsiteeritakse kõigis vajalikes meediavormides.

Esiteks, see on veel üks fakt väljaütlemistest. Ja teiseks – epateerivad jätised sellisest spetsiaalsest geneesisest on vajalikud, loomaks radikaalse hirmutise kuvandit. Need saavad olema “halvad kannibalid”, vastukaaluks teisele hirmutisele – “fašistidele, kes kutsuvad üles põletama tuleriidal mitte enda sarnaseid”. Kuid hirmutistest lähemalt edaspidi. Alustuseks on piisav trükkida jutustusi sellest, mida arvavad inimeste söömisest briti teadlased ja mingid radikaalsed heidikud teisest tõust.

Overtoni Akna esimese liigutuse tulemus: vastuvõetamatu teema viidi ringlusse, tabu desakraliseeriti, toimus probleemi ühemõttelisuse lagunemine – loodi “hall tsoon”.

II RAHVAHULKADE ESIALGNE REAKTSIOON: MIKS KA MITTE? VÕIMALIKKUSE FAAS

Järgneva sammuga liigub Aken edasi ja viib kannibalismi teema radikaalsest tsoonist võimalikkuse tsooni. Selles staadiumis jätkame “teadlaste” tsiteerimist. Ei saa ju ära pöörduda teadmistest kannibalismi kohta? Igaüks, kes keeldub selle üle arutlemast, peab olema märgistatud silmakirjaliku ja võltsvaga nimetusega.

Mõistes hukka võltsvagadust, on tingimata vajalik välja mõelda elegantne nimetus kannibalismile. Et igasugused fašistid ei julgeks teisitimõtlejatele kaela riputada K-tähega seotud omadussõnu.

Tähelepanu! Eufemismi loomine – see on väga tähtis moment. Mõeldamatu idee legaliseerimiseks on hädavajalik selle TEGELIKU NIMETUSE VAHETUS. Enam pole kannibalismi. Nüüdsest nimetatakse seda näiteks antropofaagiaks. Kuid ka see termin asendatakse õige pe, tunnistades, et ka see määratlus on solvav.

Uute nimetuste väljamõtlemise eesmärgiks on viia probleemi sisu eemale selle tähistusest, rebida sõnavorm lahti selle sisust, jätta oma ideoloogilised vaenlased ilma keelest. Kannibalism muundub antropofaagiaks, seejärel antropofiiliaks sarnaselt sellele, kuidas kurjategija muudab nimesid ja passe (eksole, pederast muutub homoseksuaaliks, seejärel gei’ks, lõbusaks ja värviliseks, nunnuks isikuks) .

Paraleelselt nimemängudega toimub toetuspretsedendi loomine – ajaloolise, mütoloogilise, aktuaalse või lihtsalt väljamõeldud, kuid peamine – legitiimse. See leitakse või mõeldakse välja kui “tõestus” sellele, et antropofiilia võib põhimõtteliselt olla seadustatud.

“Meile palju lähedasematel kristlastel, seda enam, on antropofiiliaga kõik kõige paremas korras! Siiamaani joovad nad verd ja söövad oma jumala ihu rituaalselt. Te ju ei süüdista kristlikku kirikut milleski? Ja kes te üldse sellised olete, kurrrat teid võtaks?”

Selle etapi bakhanaali peamine ülesanne on – kasvõi osaliselt viia inimeste söömine välja kriminaalvastutusest. Kasvõi korraks, kasvõi mingiks ajalooliseks momendiks.

III NII ONGI VAJA: RATSIONAALNE FAAS

Peale seda, kui on loodud legitimeeriv pretsedent, ilmub võimalus Overtoni Akna liigutamiseks võimaluste tsoonist ratsionaalsuse tsooni. See on kolmas etapp. Milles lõpetatakse ühtse probleemi purustamine.

“Inimeste söömise soov on inimestesse geneetiliselt sisse kodeeritud, see on tema loomuses.”

“Vahetevahel on hädavajalik süüa inimest, on olemas määramatud asjaolud.”

“On inimesi, kes soovivad, et neid süüakse.”

“Antropofiile provotseeriti!”

“Keelatud vili on alati magus.”

“Vaba inimene omab õigust otsustada, mida ta sööb.”

“Ärge peitke informatsiooni ja las igaüks mõistab, kes ta on – antropofiil või antropofoob.”

“Aga kas on antropofiiliast kahju? Selle vältimatus pole tõestatud.”

Ühiskonna teadvuses luuakse kunstlikult probleemi “lahinguväli”. Äärtele paigutatakse hirmutised – spetsiaalsel moel ilmunud kannibalismi radikaalsed toetajad ja radikaalsed vastased. Reaalsed vastased, st. normaalsed inimesed, kes ei soovi jääda ükskõikseks inimsöömise probleemi suhtes,  püütakse pakkida hirmutiste hulka ja panna nad radikaalsete vihkajate nimekirja. Nende hirmutiste roll on – aktiivselt luua hullude psühhide kuvand:  agressiivsed, fašistlikud antropofiilia vihkajad, kes kutsuvad üles inimsööjaid, juute, kommuniste ja neegreid elusalt põletama.

Meedia juuresolek kindlustab kõigile loetletuile peale reaalsete vastaste legaalsuse. Sellise asjade käigu juures need nn. antropofiilid jäävad justkui hirmutiste vahele –  keskele, “mõistuse territooriumile”, kustkohast täie paatosega “inimlikkus ja terve mõistus” arvustavad “igat masti fašiste”.

Sellel etapil tõestavad “teadlased” ja ajakirjanikud, et inimkond on kogu oma ajaloo jooksul aeg-ajalt söönud üksteist ja see on normaalne. Nüüd võib antropofiilia teema viia ratsionaalsuse tsoonist üle populaarse kategooriasse. Overtoni Aken liigub edasi.

IV HEAS MÕTTES – POPULAARNE FAAS

Kannibalismi teema populariseerimiseks on hädavajalik popp-kontingendi toetus,  seostades seda ajalooliste ja mütoloogiliste isiksustega, aga võimalusel ka kaasaegsete meediapersoonidega. Antropofiilia tungib massiliselt uudistesse ja jutusaadetesse. Inimesi süüakse laiatarbefilmides, laulusõnades ja videoklippides. Üht populariseerimise võtet nimetatakse “Vaata ringi!”

“Kas te siis ei teadnudki, et üks tuntud helilooja – seesama!….on antropofiil?”

“Aga üks kõigile tuntud poola stsenarist – oli kogu elu antropofiil, teda isegi jälitati selle eest.”

“Aga kui palju neid psühhidena kinni istus! Kuipalju miljoneid maalt välja saadeti, kodakondsuseta jäeti!!

Muuseas, teile on Leedi Gaga uus klipp “Eat me baby”?

Antud etapil viiakse töödeldav teema TOP-i ja see hakkab autonoomselt end massimeedias, šoubisnessis, poliitikas taastootma. Teine efektiivne võte: probleemi olemus leierdatakse aktiivselt informatsiooni operaatorite (ajakirjanike, telesaadete juhtide, ühiskonna juhtide jne) poolt läbi, lõigates diskussioonidest välja spetsialistid. Seejärel, momendil, kui kõigil hakkab juba igav ja probleemi arutlus sumbub tupikus, ilmub spetsiaalsel kombel välja valitud professionaal ja räägib: “Härrased, tegelikult pole asjad hoopiski nii. Ja asi on hoopis selles, mitte teises, ning on vaja teha seda ja toda – ja annab sel ajal küllaltki kindla suuna, mille tendentslikkus on Aknaga ette antud.

Legaliseerimise pooldajate õigustamiseks kasutatakse kurjategijate inimlikustamist, luues neile positiivset kuvandit, mis ei haaku kuriteo iseloomuga.

“Need pole ju loomeinimesed. No sõi naise ära ja mis siis? “

“Nad armastavad siiralt oma ohvreid. Sööb, tähendab armastab! “

“Antropofiilidel on kõrgeim IQ ja kõiges muus hoiavad nad kinni rangest moraalist.”

“Antropofiilid on ise ohvrid, elu sundis neid.”

“Neid kasvatati nii. ” 

Jne

 

Sellised väljakeerutamised on talk-šoude soolaks. “Me räägime teile traagilise armastuse ajaloo! Ta soovis temakest ära süüa! Aga temake vaid soovis olla söödud! Kes oleme meie, et neid hukka mõista? Vahest on see – armastus? Kes te olete sellised, et astuda armastuse teele ette?!”

V MEIE OLEME SIIN VÕIM – POLIITIKA FAAS

Viienda Overtoni Akna liikumise etapini jõutakse, kui teema on kuumutatud võimaluseni viia see üle populaarse kategooriast aktuaalse poliitika kategooriasse. Algab seadusandliku baasi ettevalmistamine. Võimu juures olevad lobistide grupeeringud konsolideeruvad ja väljuvad varjust. Trükivalgust näevad sotsioloogilised küsitlused, mis justkui kinnitavad suurt kannibalismi toetajate protsenti. Poliitikud hakkavad veeretama proovipalle avalikel kõnedel selle teema seadusandlikuks kinnitamiseks. Ühiskonna teadvusse sisestatakse uus dogma: “Inimeste söömise keelamine on keelatud!”

See on liberalismi firmatoit – tolerantsus kui keeld tabule, keeld paranemisele ja hoiatusele ühiskonnale hukatuslikest kõrvalekalletest. Viimase Akna liikumise etapi ajal “populaarsest” “aktuaalsesse poliitikasse” on ühiskond juba murtud. Tema kõige elavam osa püüab kuidagi vastu tõrkuda veel hiljaaegu mõeldamatu asja seadusandlikule kinnitamisele. Kuid tervikuna on ühiskond juba murtud. Ta juba leppinud kaotusega. On vastu võetud seadused, muudetud (lammutatud) inimese eksistentsi normid, edasiste arutlustega veereb see teema koolideni, lasteaedadeni, mis tähendab, et järgnev põlvkond kasvab hoopis ilma ellujäämise šansita. Nii oli pederastia legaliseerimisega (nüüd nõuavad nad, et neid geideks nimetataks). Täna, meie silme all, legaliseerib Euroopa intsesti ja laste eutanaasia.

KUIDAS LAMMUTADA TEHNOLOOGIA

Overtoni kirjeldatud Võimaluste Aken liigub kergemini tolerantses ühiskonnas. Sellises ühiskonnas, milles puuduvad ideaalid ja selle tulemusel pole selget hea ja halva piiritlust.

Te soovite rääkida sellest, et teie ema – on libu? Soovite sellest trükkida ettekande ajakirjas? Laulda laulu. Lõppude lõpuks tõestada, et libu olla – see on normaalne ja isegi vajalik? See ongi ülalpool kirjeldatud tehnoloogia, mis toetub kõikelubatavusele. Pole tabusid. Mitte midagi püha. Puuduvad sakraalsed mõisted, milliste arutelu keelatud, aga nende poriga loopimine lõigataks viivitamatult läbi. Kõike seda pole. Kuid mis on? On nn. sõnavabadus, muudetud inimsusetustatuse vabaduseks.

Meie silme all, üksteise järel, eemaldatakse ühiskonda enesehävitusest eraldavad raamid. Nüüd on tee sinna valla. Sa arvad, et Sa üksikisikuna ei suuda midagi muuta? Sul on täielikult õigus – üksikult ei suuda inimene mitte kuraditki. Kuid sa oled kohustatud jääma inimeseks. Aga inimene on võimeline leidma lahenduse igale probleemile. Ja mida ei suuda üks – seda  teevad ühise idee nimel ühinenud inimesed.

Vaata ringi!

Euroopa Liidus algas ametlik arutelu intsesti legaliseerimisest: http://ivolin.ru/v-evrope-nachalos-obsuzhdenie-legalizatsii-intsesta

http://digitiger.binhoster.com/wp/2014/05/02/overtoni-aken-vastuvoetamatute-ideede-legaliseerimine/